Eesti hobune

Eesti hobune

Eesti hobune (vana nimetusega eesti maahobune) on iidse põlvnemisega hobusetõug, mille algne päritolu on varjul ammuste aegade hämaruses. Eesti hobune on arvatavasti elanud Eesti aladel vähemalt sama kaua kui eesti inimene ja ta on säilinud oma põhiomadustelt üsna muutumatuna. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma, mille sisuline tähendus on peamiselt see, et ta saab üsna hästi meie põhjamaises kliimas hakkama ka ilma inimese abita. See on väga tähtis, kasulik ja eriline omadus, mida enamusel pikaaegse aretusprotsessi läbinud hobustel (ja üldse koduloomadel) ei ole. Eesti hobune on vähenõudlik loom ja teda pidada on seetõttu lihtsam. Eesti hobune on aborigeenne tõug, mis on Eesti kliima ja pinnasega aegade jooksul nii hästi kohanenud, et nurjunud on katsed seda tõugu võõra verega parandada. Ristatud hobused ei ole kunagi olnud oma töövõimekuselt ja vastupidavuselt eesti hobusega samaväärsed.

eesti hobune
Eesti hobuse ruun Muuksi Tuut (Eeva Vahtrase pilt)

EESTI HOBUNE VANADEL AEGADEL

On teada, et hobuseid kasvatati Eestis juba pronksiajal (1800-500 eKr), mil karjakasvatus muutus inimeste peamiseks elatusalaks. Kuigi võib tunduda, et eesti hobune on niigi üks väiksemaid hobusetõuge, on ajaloolased arvamusel, et pronksiaegsed hobused olid veel väiksemad. Nende kasvatamise eesmärk oli eelkõige liha saamine, kuigi neid kasutati mõningal määral juba ka töö- ja ratsaloomana. Rauaajal, mis pronksiajale järgnes, vähenes märgatavalt hobuste söömine ja lisandus hobuste kasutamine sellistel viisidel, mida me tänapäeval peame loomulikuks.

eesti hobune
Eesti hobuse mära Renna (Annika Treiali pilt)

Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad 11. sajandist, mida võib suures plaanis pidada ka ajaloolise aja alguseks Eestis. Niisiis hakati eesti hobustest kirjutama samal ajal kui Eestist üldse, mis viitab selgelt nii hobuste tähtsusele eestlaste elukorralduses kui ka eesti hobuste headusele. Bremeni Adam, see 11. sajandi saksa vaimulik ja maadeuurija, kellelt varaseim viide eesti hobustele pärineb, räägib eestlastest kui rahvast, kes on varaliselt jõukas ja kellel on head hobused. Talletatud on legende eestlaste (tõenäoliselt saarlaste) reididest Rootsi rannikulinnade vastu, kus samuti kasutati väledaid hobuseid, mis väikelaevadega kodunt kaasa võeti.

Eestist pärit Kaasani Keiserliku Ülikooli professor Constantin Blumberg kirjutas 1887. a. oma raamatus „Eesti hobune“, et: „Niipalju on meil teada, et eestlastel 12. aastasajaks, s.o. sel ajal kui sakslased meie maale tulivad, palju häid hobuseid oli.“ Muistses vabadussõjas (1208-1227) kasutati eesti hobuseid palju ja seda tegid üllataval kombel mõlemad vaenupooled. Läti Hendrik kirjutab oma kroonikas, et eestlased ei läinud kunagi sõtta ilma oma hobusteta. Samuti kirjeldab ta ristirüütlite reidi Tartumaale 1223. aastal, milles nad kasutasid oma tavaliste suurte ja kohmakate hobuste asemel eestlaste hobuseid, mis varasemalt oli röövitud.

EESTI HOBUNE TEISTE TÕUGUDE ALUSENA

Eesti hobuseid on aegade jooksul päris palju ka välismaale viidud, et teiste maade tõugusid parandada. On teada, et 12. ja 13. sajandil tegid seda suuremas ulatuses Novgorodi kaupmehed. Samuti on erinevad Rootsi kuningad siit mailt läbi käies parandanud eesti hobustega oma sõjaväe hobuste tõukoosseisu. Kõrgelt hindas eesti hobuseid ka Venemaa tsaar Peeter I, kelle valitsusajal viidi palju eesti hobuseid Venemaale. Keisrinna Anna Ivanovna andis isegi välja ukaasi, mille järgi olid Saaremaa riigimõisate rentnikud kohustatud kasvatama tsaarivalitsuse jaoks eesti tõugu hobuseid. Neid kasutati siis kümnete ja sadade kaupa vene tõugude parandamiseks. Oma roll oli eesti hobusel seega ka Venemaa postiteenistuse väljakujunemisel, kuna postihobusteski leidus “eestlaste” verd.

eesti hobune
Eesti hobuse mära Rukkilill ja varss Rosalinda (Annika Treiali pilt)

Teadliku hobusekasvatuse alguseks peetakse Eestis 1855. aastat, kui Liivimaa Maapäeval otsustasid kohalikud aadlikud, et eesti hobuse säilitamiseks ja tema omaduste parandamiseks tuleb asutada hobusekasvandused. Sellest tulenevalt asutati aasta hiljem Tori Hobusekasvandus. Eesti hobuse aretuses kujunes esialgu välja kaks põhisuundumust: ühed pooldasid maatõugu märade parandamist välismaiste täkkudega, aga teised (peamiselt talupojad) tõestasid katsetuste varal, et eesti hobusetõugu võõra verega parandada on raske. Selgus, et eesti hobused on vastupidavamad, tugevamad ja vähenõudlikumad kui ristandid ning meie hobusetõu suuremaks muutmist on seetõttu targem teha puhasaretuse teel.

Eesti hobuse plaanipärane puhasaretus algas 1921. aastal, kui Haapsalus registreeriti Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Iseseisvas Eestis jätkati ja formaliseeriti veel kahe eesti maahobuse tõubaasil loodud hobusetõu aretamist: need olid tori hobune ja eesti raskeveohobune. Viimased vallutasid lõviosa Eesti mandrist, jättes kohaliku ehk aborigeense hobuse peamiselt saartele ja Lääne-Eestisse.

EESTI HOBUSE OMADUSED

eesti hobune
Eesti hobused (Annika Treiali pilt)

Mis siis on need omadused, mis teevad eesti hobusest nii hea? Vähenõudlikkusest juba rääkisime. Lisaks tuleb kindlasti esile tuua suure tööjõu. 19. saj. keskpaigast hakati Vene Keisririigis pidama talupoegade hobuste sõidu- ja võimekusvõistlusi ja eesti hobused üllatasid sellistel võistlustel rohkem kui üks kord. Parimaks näiteks on Tori Hobusekasvatuses sündinud kõrb täkk Vapsikas – 141 cm kõrge ja 401 kg raske – kes vedas 1865. aastal Riias toimunud võistlusel munakiviteel 358 puudast e. pea kuue tonnist koormat. Korranud sarnast vägitegu Moskvas, hüüatas üks sealne talupoeg üllatunult: „Eta ne lošad – eta tšuda!” („See ei ole hobune – see on ime!“) Hea esinemise tõttu kohalikel võistlustel saadeti Vapsikas 1867. a tsaaririigi kulul lausa Pariisi rahvusvahelisele näitusele. Seal vedas ta koormat kaaluga 6160 kg, mis oli enam kui 15 korda raskem kui hobune ise ning teenis Vapsikale võistluse esikoha ja hõberaha.

Eesti hobuse silmatorkavaim omadus on tema värvus, mille variatsioonide poolest on ta väga rikas. Eesti hobuste hulgas esinevad kõik põhivärvused ning neile lisaks veel hall, kollane, võik, hiirjas, ulukvõik, kimmel, hõbevärvused ning erinevad värvuste varjundid ning kombinatsioonid. Kokku on värvuse variatsioone eesti hobuste hulgas rohkem kui 100.

EESTI HOBUNE PRAEGUSTEL AEGADEL

eesti hobune
Eesti hobuse täkk Arthur (Anete Li Ljäkini pilt)

Kui 1855. aastal oli eesti hobusetõug Liivimaa aadlike sõnul hävinemas, siis Nõukogude võimu tagajärjel oli see seda kindlasti ja päriselt. Võib öelda, et eesti hobune elas nõukogude korra üle ainult Lääne-Eesti saartel ning sealgi oli nende populatsioon langenud 1990-ndateks aastateks üsna väheseks. 2001. aastal kanti eesti hobune ohustatud tõugude nimekirja. Praeguseks on eesti hobuste arvukus aga taaskord tõusuteel ning neid on mitu tuhat ainuüksi Eestis.

Eesti hobuse funktsioon on aja jooksul mõistagi palju muutunud. Kui vanasti olid tähtsaimad tema omadused vastupidava veoloomana, siis praeguseks on temast saanud peamiselt ratsahobune, kes sobib eriti hästi lastele. Oma erakordse vastupidavuse tõttu võib ta aga kenasti kanda ka täiskasvanut. Eesti hobune sobib hästi ka sportponiks ning parimad neist on küündinud rahvusvaheliste võistluste tasemele. Aretuse tulemusena on eesti hobune nüüdseks muutunud kergemaks ning tema liikumine on muutunud avaramaks. Ta on võrdselt hea nii sammus, traavis kui galopis ning tal hea hüppevõime ja –tahe.

kristjan korstenKirjutanud Kristjan Korsten, Estonian-Horses.com looja ja toimetaja. Allikad: Eesti Hobusekasvatajate Selts, EHS Eesti Hobuse Kasvatajate Haruselts, EV Veterinaar- ja Toiduamet, Eesti Hobuse Kaitse Ühing, Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Selts, Maaleht, Loodusajakiri, Priidu Tikk, Vikipeedia, jt. Viimati muudetud 2018. a. jaanuaris

 

Eesti hobune

 

Teised Eesti hobusetõud:
Eesti raskeveohobune
Tori hobune
Eesti sporthobune, eesti ratsaponi ja eesti väikeponi

Eesti hobused meie Hobuseturul:
Rambo, noor ruun
Ravioola, noor mära
Leksi, tiine mära
Tante, raudjas mära
Viroola, sportlik mära