Eesti raskeveohobune

Eesti raskeveohobune

Eesti raskeveohobune on külmavereline hobusetõug, mis põhineb eesti hobuse ja peamiselt Belgiast ja Rootsist pärit ardennide vältaval ristamisel. Teda iseloomustab tugev konstitutsioon, hästi arenenud lihastik ja tugev luustik. Välimikult on ta keskmise suurusega, tüse ja madalajalgne. Tema pea on suur ja nina on pikk. Tema kael on lühike ja lihaseline ning on selg samuti lühike, aga lai. Eesti raskeveohobused on iseloomult rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised. Värvuste esinemine eesti raskeveohobuste hulgas on selline:

  • raudjad 58%
  • kõrvid 36%
  • kimlid 4%
  • mustad 2%.

Seejuures on tõuaretuse tulemusel kasvamas just kõrbide hobuste osakaal.

eesti raskeveohobune
Eesti raskeveohobuse märad Keisha, Vaade, Eskera, Egeri ja Nesti (Alisa Pahka pilt)

ARDENN

Kui rääkida eesti raskeveohobuse ardenni tõukomponendist pisut lähemalt, siis tegemist on Lääne-Euroopa iidse hobusetõuga, mille kirjalik ajalugu ulatub väidetavalt isegi Julius Caesari ja Rooma Vabariigi aega. Toonased loomad ei olnud välimikult ja omadustelt küll veel päris sellised, mida me praegu ardennidega seostame. Nad olid kergemad, kuna neid pidi saama kasutada ka ratsutamiseks. Võib öelda, et ardennide kuldaeg oli Suure Prantsuse Revolutsiooni ja sellele järgnenud Napoleoni sõdade ajal, pisut üle kahe sajandi tagasi. Toonased ardennid andsid prantslaste Grande Armée edule märgatava panuse, tõestades ennast rahulike, vastupidavate ning hea ellujäämisvõimega loomadena. Väga paljude – võib-olla isegi enamuse – maailma raskeveotõugude tähtsaim tõukomponent ongi just ardenni hobused. Eesti raskeveohobusega eriti sarnase tõukooseisuga on leedu raskeveohobune ja läti ardenn, kes on samuti aretatud belgia veohobuse ja kohaliku aborigeense tõu ristamise teel.

EESTI ARDENN

Esimesed 12 ardenni (2 täkku ja 10 mära), mida tõuaretuses kasutati, toodi Eestisse 1862. aastal Belgiast, akadeemik Alexander von Middendorffi algatusel, ja need paigutati Tori Hobusekasvandusse. Algselt oligi selle hobusetõu nimetus „eesti ardenn“. Esimene katse eesti raskeveohobuse (siis küll veel eesti ardenni) tõuaretust koordineerida tehti 1911. aastal, kui tegevust alustas Baltimaade Külmavereliste Hobuste Kasvatajate Selts. Selle seltsi tegevus lõppes aga varsti seoses I Maailmasõja puhkemisega ning seda ei alustatud peale sõja lõppemist uuesti. 1920. aastal, varsti peale Eesti Vabariigi loomist, korraldas EV Põllutööministeerium üle-Eestilise hobuste registreerimise, et selgitada välja hobusekasvatuse seisukord meie maal. Selle tulemusena saadi ardennide kohta teada, et neid on kõige rohkem Põhja-Eestis ning mõningal määral ka Tartu- ja Võrumaal. Selle uuringu põhjal tuli Põllutööministeeriumilt soodne otsus eesti ardennide tõuaretajatele: nimelt otsustati riiklikult toetada kolme eesti hobusetõu – eesti maahobuse, eesti ardenni ning tori hobuse – aretamist.

eesti raskeveohobune
Eesti raskeveohobuse mära Kairi (Eeva Vahtrase pilt)

Eesti ardennide tõupagasi moodustasid esialgu nii koordineeritult kui koordineerimatult sisse toodud hobused. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses olid paljud Põhja-Eesti mõisnikud oma tallidesse toonud ardenne, et oma hobuste veoomadusi parandada, kuid see tegevus oli koordineerimata. 1913. a. toodi Rootsist korraga palju ardenne Virumaal ja Harjumaal asuvatesse mõisatesse. Tõu parandamises osales hiljem aktiivselt ka Eesti Vabariik, mille vahenditega soetati 103 ardenni tõugu hobust ja seda aastatel 1923-1935. Tõuaretusele tuli kasuks see, et Tori Hobusekasvanduses, millel on Eesti hobusearetamises olnud alati tähtis roll, avati 1931. aastal eraldi osakond ardennidele, kus oli ette nähtud 10 mära ja 1-2 täkku.

Kõige sobivamaks elukeskkonnaks ardennidele Eestis osutusid põhjapoolsed maakonnad ja seetõttu kasvas nende arvukus seal kiiresti. Selle peamine põhjus on nende maade lubjarikas mullastik, mis soodustab liblikõieliste poolest rikkaliku taimestiku teket. See aga omakorda sisaldab küllaldaselt kaltsiumi, fosforit ja valku varavalmiva raskeveohobuse kiireks arenguks. Eesti raskeveohobuste tähtis eelis ongi see, et nad saavad füsioloogiliselt ja majanduslikult varakult valmis. Kui söötmistingimused on head, kasvavad noorhobused nii kiiresti, et nende keskmine ööpäevane kaaluiive on rohkem kui 1 kg. Ei ole haruldane, et eesti raskeveohobune saab täiskasvanuks juba enne kolme eluaasta täitumist.

EESTI RASKEVEOHOBUNE

1948. aastal, kui II Maailmasõda oli juba mõned aastat läbi olnud, alustas Rakveres tööd Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava, mis jätkas ardenni hobuste tõuraamatu pidamist. Taas alustati aretustööga, mis nüüd küll korraldati kolhooside ja sovhooside tõufarmidesse. 1953. aastal toodi sisse 10 nõukogude raskeveo täkku, kuna kohalikke tõutäkke oli liiga vähe, ning eesti ardenni hobune nimetati põllumajanduse ministri käskkirjaga ümber eesti raskeveohobuseks, tõumärgiga ER. 1968. aastal kinnitati eesti raskeveohobuse tõug puhtatõuliseks ning lõpetati märade tõuraamatu jagamine puhtatõulisteks (tõumärk A) ja ristandhobusteks (eesti hobuse ja ardenni ristandid; tõumärk EA).

eesti raskeveohobune
Eesti raskeveohobuse ruun Heart ja varss Viking (Alisa Pahka pilt)

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes ja Eesti taasiseseisvus, läks eesti raskeveohobuse aretustöö üksikute entusiastlike erahobusekasvatajate kätte ning riiklikust toest ilma jäänuna langes tõuhobuste arv kriitilise piirini. 2003. aastal lisati eesti raskeveohobune ohustatud tõugude nimekirja ning kinnitati selle säilitus- ja aretuskava. Alates 2005. aastast hakkasid eesti raskeveohobuste pidajad saama riiklikku toetust.

Kuni 2008. aastani olid eesti raskeveohobuse tõu säilitamise ja aretamise peamiseks meetodiks puhtatõuline aretus koos mõningase sisestava ristamisega. Sugulastõugudena oli lubatud kasutada rootsi ardenni, belgia ardenni, nõukogude raskeveohobust ja leedu raskeveohobust. Lisaks nendele tõugudele kasutati aastatel 1993-2005 eriprogrammi alusel Schleswigi külmaverelise tõu täkku Herold (2170 ER) ning aastatel 2003-2005 vladimiri raskeveo tõugu täkku Vezdehod (2182 ER). Alates 2008. aastast on ohustatud tõugude säilitamisel lubatud aga vaid puhasaretus ja see kehtib muidugi ka eesti raskeveohobuse kohta.

Eesti raskeveohobuse tõul on praegu kaks tõuraamatut, millest ühte peab Eesti Hobusekasvatajate Selts ja teist Soomes asuv Eestin Raskaat Vetohevoset ry. 2017. aastast alates on hobusekasvatajatel võimalik saada Eesti riigilt toetust ka Soome paralleeltõuraamatus registreeritud hobuste kasvatamisele, kui need paiknevad Eestis.

EESTI RASKEVEOHOBUSE OMADUSED

Eesti raskeveohobuse sugulise kasutamise iga ulatub täkkudel 16-18 ja märadel 14-16 eluaastani. Puudusena tuleb välja tuua, et Eesti raskeveohobuse viljakus on madalam kui nt. tori hobusel või eesti hobusel. Eesti raskeveohobuste tervis on enamasti tugev. Kui pidamistingimused on head, jõuab nende eluiga 22-25 aastani.

eesti raskeveohobune
Eesti raskeveohobuse ruunad Heger ja Naps (Alisa Pahka pilt)

Nagu raskeveohobused ikka, paistab ka eesti raskeveohobune silma suure töövõime poolest. Tal on hea veotahe ja jõuline liikumine. Tema võimete näiteks võib tuua täku Naksur, kes 1995. aastal toimunud võistlusel läbis ühe kilomeetri traavi ajaga 2 minutit ja 37 sekundit. 1996. aastal aga sammus ta ühe kilomeetri 8 minuti ja 26 sekundiga. Teine sportlik näide on mära nimega Neevi, kes 1998. aastal vedas kahetonnise koormaga kelku.

Eesti raskeveohobune peamine funktsioon on tänapäeval meelelahutuslik ja üllataval kombel on ta muutunud ka üsna populaarseks ratsahobuseks. See on peamiselt tema rahuliku loomuse tõttu. Lisaks sellele rakendatakse eesti raskeveohobust mõningal määral ka keskkonnasäästliku metsamajanduse projektides ja seda aja möödudes järjest rohkem. Võib-olla just loodussäästlikus metsaveos on eesti raskeveohobuse tähtsaim funktsioon tulevikus, sest rahva jõukuse kasvades muutub looduskeskkonna säilitamine järjest tähtsamaks ja siin on hobusel masina ees selge eelis.

kristjan korstenKirjutanud Kristjan Korsten, Estonian-Horses.com looja ja toimetaja. Allikad: Eesti Hobusekasvatajate Selts, Eestin Raskaat Vetohevoset ry (Soome), EV Veterinaar- ja Toiduamet, Nurmenuku Puhkekeskus, Maaleht, Postimees, Vikipeedia ja teised. Viimati muudetud 2018. a. jaanuaris

 

Eesti raskeveohobune

Loe ka teiste eesti hobusetõugude kohta:
Eesti hobune
Tori hobune
Eesti sporthobune, eesti ratsaponi ja eesti väikeponi