Teised tõud

Teised tõud

Millised hobused Eestis elavad? Eesti hobusekasvatamine on oma eesmärkide poolest väga mitmekesine. 2017. aasta sügisel oli PRIA hobuslaste registris kirjeldatud rohkem kui 16 000 hobust rohkem kui 100 erinevast tõust. Kõige levinumad hobusetõud Eestis on PRIA registri andmetel (31.10.2017 seisuga) need:

  1. Eesti hobune, 3 869 hobust, 28,3 % koguarvust,
  2. Eesti sporthobune, 3 013 hobust, 22,1 % koguarvust,
  3. Tori hobune, 2 233 hobust, 16,4 % koguarvust,
  4. Eesti ratsaponi, 1 120 hobust, 8,2 % koguarvust,
  5. Trakeen, 846 hobust, 6,2 % koguarvust,
  6. Eesti raskeveohobune, 542 hobust, 4,0 % koguarvust,
  7. Shetlandi poni, 288 hobust, 2,1 % koguarvust,
  8. Läti hobune, 207 hobust, 1,5 % koguarvust,
  9. Hollandi soojavereline, 202 hobust, 1,5 % koguarvust,
  10. Eesti väikeponi, 142 hobust, 1,0 % koguarvust,
  11. Araabia hobune, 141 hobust, 1,0 % koguarvust.

Eesti aborigeenset hobust, eesti raskeveohobust ja tori hobust oleme pikemalt kirjeldanud teistel lehtedel. Ilmselt on sellised tõud nagu trakeen, shetlandi poni, hollandi soojavereline ja araabia täisvereline igale hobusesõbrale niikuinii tuttavad ja kui ei olegi, siis on info nende kohta kergesti mujalt leitav. Tahaksime aga sellel lehel kirjeldada lühidalt veel nelja hobusetõugu, mis on meie esi-üheteistkümnes loetletud ning mis ei pruugi olla kõigile huvilistele nii tuttavad: need on eesti sporthobune, eesti ratsaponi, eesti väikeponi ja läti hobune. Neist kolm esimest on uuemad eesti tõud, mille tõuraamatuid peab Eesti Hobusekasvatajate Seltsi asemel Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts. Läti hobuse all ei mõtle me siinkohal läti aborigeenset hobust, kes on eesti hobusega sarnane, vaid väärika ajalooga aretustöö tulemusena saadud universaalhobust.

EESTI SPORTHOBUNE

Eesti sporthobuse aretusprogrammi eesmärgiks on saada kõrge saavutusvõimega hobuseid, kes sobivad nii füüsiliste kui psühholoogiliste omaduste poolest hästi ratsasporti. Eesti sporthobuse soovitav turjakõrgus peaks olema vähemalt 160 cm. Tema tõupagasi moodustavad eesti sporthobusena sünnijärgselt registreeritud hobused, Eestis asuvad täisverelistest või soojaverelistest tõugudest pärinevad hobused ning teatud tingimustel ka nende tõugude ristandid teiste tõugudega.

Eesti sporthobune on nii aretuspõhimõtetelt kui geneetiliselt koosseisult üsna sarnane teiste Euroopa riikide spordiks mõeldud tõugudega. On isegi väidetud, et nüüdseks võib ühise tõuna võtta kõiki Euroopa hobuseid, kelle aretuseesmärk on kõrge sportlik sooritusvõime. Paljud Euroopa sporthobuste aretusprogrammid on oma põhimõtetelt väga liberaalsed – seda vanemate tõugude aretusprogrammidega võrreldes – ja lubavad üsna vaba soodsate geneetiliste komponentide liikumist, olgu nende allikaks siis ahhal-tekiin, inglise või araabia täisvereline, vene trakeen või mõni muu tõug. Kuna paljud sporthobuste kasvatajad nii meil kui mujal lähenevadki aretustööle niimoodi, ei olegi eesti ega mõne teise riigi sporthobusel mingeid iseloomulikke omadusi, mis ta kergesti äratuntavaks teevad. Ainus kriteerium aretustöö edukuse hindamiseks on hobuste sportlike saavutuste kogum.

Kuna hobuse funktsioon ühiskonnas on viimase 160 aastaga (mis on u. Tori Hobusekasvanduse ajaloo pikkus) väga palju muutunud, on paljud vanemad hobusetõud oma aretustöö algseid eesmärke pidanud muutma, kuid isegi sellest hoolimata on nende tähtsus inimeste jaoks kõvasti kahanenud. Eesti sporthobustega seda muret aga ei ole: hobusport on endiselt populaarne ning nõudlus heade sporthobuste järele on suur. Omaette näitaja on ju seegi, et eesti sporthobune on oma paarikümneaastase ajalooga muutunud Eesti hobusekasvatajate jaoks nii tähtsaks, et temast arvukamaid hobusetõuge on Eestis ainult üks: ja see on meie armas, aborigeenne eesti hobune.

EESTI RATSAPONI JA EESTI VÄIKEPONI

Eesti ratsaponi ja eesti väikeponi on uuemad Eesti hobusetõud, mis põhinevad eesti aborigeense hobuse tõupagasil, nagu Eesti tõud ikka. Nende aretus on jõudnud aga nii kaugele, et praeguseks kasutatakse eesti hobuse tõust ainult märasid, samas kui täkkudena eelistatakse välismaiste tõugude loomi.

eesti ratsaponi
Eesti ratsaponi ruun Sweet Dreams (Eeva Vahtrase pilt)
Eesti ratsaponi peamine aretuseesmärk on eesti sporthobuse aretuseesmärgiga sarnane: saada hea sooritusvõimega loomi, kes suudaksid saavutada häid tulemusi ponispordialadel. Samas soovitakse aretusega seda, et eesti ratsaponi sobiks hästi matkamiseks ning ka laste lemmikloomaks. Eesti ratsaponi aretusse sobivad kõikide ponitõugude loomad ja ponikasvu hobused, kuid soovitatud on kasutada connemara, new foresti ja welsh ponisid ning saksa, prantsuse ja hollandi ratsaponisid. Eesti ratsaponi soovitav turjakõrgus on 148 cm ja vähem.

Eesti väikeponide aretuseesmärgiks on saada armsa välimuse ja meeldiva iseloomuga lemmikloomi lastele. Nagu eesti hobusetõugude puhul ikka, on eesti väikeponi esmaseks tõukomponendiks eesti hobune, mida ristatakse peamiselt shetlandi ja welsh ponidega. Eesti väikeponi turjakõrgus on 120 cm või vähem.

Eesti poni – nii ratsaponi kui väikeponi – peab olema töötahteline, rahulik, usaldav ja sõbralik. Kõige soovitumad tõuloomad on rahuliku ja tasakaaluka temperamendiga, kuid samas elavad, nagu eesti hobuse järglastele kohane. Kui rääkida väikeponidest, mille peamine funktsioon on olla laste lemmikloom, siis on sõbralik ja rahulik iseloom muidugi veel eriliselt tähtis.

LÄTI HOBUNE

Läti hobusetõu aretus algas samal ajal, kui Eestis loodi Tori Hobusekasvandus ja hakati aretama meie vanemaid tõuge: s.o. 1856. aastal. Tori Hobusekasvandus avaldas esialgu läti hobusetõu aretamisele ka märgatavat mõju. Läti hobusetõu aretamisel on aegade jooksul olnud kolm erinevat suunda, millest esialgu olid tähtsamad raskeveo ja vankrihobuse suund, kuid tänapäeval on peatähelepanu kandunud ratsutamisele.

Läti hobune põhineb Euroopast pärit hobuste ristamisel kohaliku, aborigeense hobusetõuga, kes on eesti hobusega sarnane. 1890. aastal tehti esimene aretusplaan, mis nägi ette, et tõuhobuseid tuuakse kümnest erinevast Euroopa tõust. Nendest tähtsaimad olid hannoverid, oldenburgid ja vähemal määral ka holsteinid. Tõuraamat asutati 1927. aastal ja üldiselt tunnustatud sai läti hobusetõug 1952. aastal.

Läti hobune on soojavereline hobune, mille turjakõrgus võib olla 170 cm ja rohkemgi. Selle tõu sportlikumad liikmed kaaluvad u. 600 kg, samas kui vedamiseks sobivamad hobused kaaluvad u. 800 kg.

Autor: Kristjan Korsten | Allikad: Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, EV Veterinaar- ja Toiduamet, Maaleht, Postimees, Vikipeedia jt. | Viimati uuendatud 2017. a. detsembris

Teised Eesti hobusetõud:
Eesti hobune
Eesti raskeveohobune
Tori hobune