Eesti sporthobune
Eesti sporthobuse aretusprogrammi eesmärgiks on saada kõrge saavutusvõimega hobuseid, kes sobivad nii füüsiliste kui psühholoogiliste omaduste poolest hästi ratsasporti. Eesti sporthobuse soovitav turjakõrgus peaks olema vähemalt 160 cm. Tema tõupagasi moodustavad eesti sporthobusena sünnijärgselt registreeritud hobused, Eestis asuvad täisverelistest või soojaverelistest tõugudest pärinevad hobused ning teatud tingimustel ka nende tõugude ristandid teiste tõugudega.
Eesti sporthobune on nii aretuspõhimõtetelt kui geneetiliselt koosseisult üsna sarnane teiste Euroopa riikide spordiks mõeldud tõugudega. On isegi väidetud, et nüüdseks võib ühise tõuna võtta kõiki Euroopa hobuseid, kelle aretuseesmärk on kõrge sportlik sooritusvõime. Paljud Euroopa sporthobuste aretusprogrammid on oma põhimõtetelt väga liberaalsed – seda vanemate tõugude aretusprogrammidega võrreldes – ja lubavad üsna vaba soodsate geneetiliste komponentide liikumist, olgu nende allikaks siis ahhal-tekiin, inglise või araabia täisvereline, vene trakeen või mõni muu tõug. Kuna paljud sporthobuste kasvatajad nii meil kui mujal lähenevadki aretustööle niimoodi, ei olegi eesti ega mõne teise riigi sporthobusel mingeid iseloomulikke omadusi, mis ta kergesti äratuntavaks teevad. Ainus kriteerium aretustöö edukuse hindamiseks on hobuste sportlike saavutuste kogum.
Kuna hobuse funktsioon ühiskonnas on viimase 160 aastaga (mis on u. Tori Hobusekasvanduse ajaloo pikkus) väga palju muutunud, on paljud vanemad hobusetõud oma aretustöö algseid eesmärke pidanud muutma, kuid isegi sellest hoolimata on nende tähtsus inimeste jaoks kõvasti kahanenud. Eesti sporthobustega seda muret aga ei ole: hobusport on endiselt populaarne ning nõudlus heade sporthobuste järele on suur. Omaette näitaja on ju seegi, et eesti sporthobune on oma paarikümneaastase ajalooga muutunud Eesti hobusekasvatajate jaoks nii tähtsaks, et temast arvukamaid hobusetõuge on Eestis ainult üks: ja see on meie armas, aborigeenne eesti hobune.
Eesti ratsaponi ja eesti väikeponi
Eesti ratsaponi ja eesti väikeponi on uuemad Eesti hobusetõud, mis põhinevad eesti aborigeense hobuse tõupagasil, nagu Eesti tõud ikka. Nende aretus on jõudnud aga nii kaugele, et praeguseks kasutatakse eesti hobuse tõust ainult märasid, samas kui täkkudena eelistatakse välismaiste tõugude loomi.
Eesti ratsaponi peamine aretuseesmärk on eesti sporthobuse aretuseesmärgiga sarnane: saada hea sooritusvõimega loomi, kes suudaksid saavutada häid tulemusi ponispordialadel. Samas soovitakse aretusega seda, et eesti ratsaponi sobiks hästi matkamiseks ning ka laste lemmikloomaks. Eesti ratsaponi aretusse sobivad kõikide ponitõugude loomad ja ponikasvu hobused, kuid soovitatud on kasutada connemara, new foresti ja welsh ponisid ning saksa, prantsuse ja hollandi ratsaponisid. Eesti ratsaponi soovitav turjakõrgus on 148 cm ja vähem.
Eesti väikeponide aretuseesmärgiks on saada armsa välimuse ja meeldiva iseloomuga lemmikloomi lastele. Nagu eesti hobusetõugude puhul ikka, on eesti väikeponi esmaseks tõukomponendiks eesti hobune, mida ristatakse peamiselt shetlandi ja welsh ponidega. Eesti väikeponi turjakõrgus on 120 cm või vähem.
Eesti poni – nii ratsaponi kui väikeponi – peab olema töötahteline, rahulik, usaldav ja sõbralik. Kõige soovitumad tõuloomad on rahuliku ja tasakaaluka temperamendiga, kuid samas elavad, nagu eesti hobuse järglastele kohane. Kui rääkida väikeponidest, mille peamine funktsioon on olla laste lemmikloom, siis on sõbralik ja rahulik iseloom muidugi veel eriliselt tähtis.
Kirjutanud Kristjan Korsten, Estonian-Horses.com looja ja toimetaja. Allikad: Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, EV Veterinaar- ja Toiduamet, Maaleht, Postimees, Vikipeedia jt. Viimati muudetud 2017. a. detsembris